Eesti arhitektuuriruumi jõudis 1970. aastate keskpaiku postmodernistlik esteetika, mis tõi kaasa julge ja mängleva, karmile modernismile vastanduva arhitektuurikeele, rõhutades varasemaga võrreldes rohkem arhitekti kui kunstniku rolli. Individuaalsem lähenemine hoonete kujundamisel võimaldas kavandada kirevaid ja detailirohkeid eramuid või ajastule omast sõnavara kasutades, individuaalmaju. Stiili üks ideaale oli madaltihe hoonestus, mis eristus laialt levinud kortermajade halli rütmisammu käivatest majadest.

1980.–1990. aastate ruumilist pärandit on seni pigem vähem uuritud, toonaste individuaalelamute – nii paljude eestlaste kodude – süsteemsema uurimise algus ongi Kuressaarde jõudev näitus. Näiteid eramutest on paljudest Eesti linnadest. Näituse kuraator on Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse osakonna nooremteadur Triin Reidla ja see põhineb Triin Reidla 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritööl “Nii kole maja! Postmodernistlikud elamud ja nende väärtustamise problemaatika”.

Kuressaare väljapanekus on eriline koht dokumentaalfilmil, kus fookuses ka 1980.–1990. aastate Saaremaa. Omaaegset ehituskultuuri ja hooneid tutvustab filmis saarlasest arhitekt ja muinsuskaitsja Lilian Hansar.

Näitus Kuressaare kultuurikeskuses on avatud 19. juulini 2024. 

Näituse kujundasid Koit Randmäe ja Brit Pavelson.